Ei ma jöua ial meelest Seda tundi unusta'. Mil sind, neiu, minu õnne, Esimist kord' nägin ma. Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid Kellad püha koeale, Nagu rahu kuulutada Tahaks kõige ilmale. Pühapääwa päike hiilgas Kõik'wais rohukõrredes, Waga kirikule käia Hulka lahkelt teretas. Nende keskel käis üks neiu. Käisid sina, armuke, Waga näust paistsid mulle Sini silmad südame. Ei ma tea, mis on rääkind Õpetaja kantsli peal — Pidin ikka jälle waatma Sinu armast nägu seal. Pääwa, ööse nüüd mul kau Sinu kuju silma eest: Pühapääwa kellad wiinud Kõik mo rahu südamest!
Lydia Koidula
-
-
„Oh räägi, lind puuoksal: kas „Peig tuleb tagasi?“ Ma lendan üle metsa, maa, Kül suwe wirk on kaduma — Arm muudab peagi. „Mull' wasta, jõgi: peiuke, „Kas tuleb koeu ta?“ Laen laenet aeab meresse, Pääw aeab pääwa — arwage Wõib armu uskuda. „Sa rohukõrs maapinna peal, „Kas ümber pöörab ta?“ Mind tuulewägi laeneta, Pea üless', ala wintsutab – Aeg teeb ni armuga. Ja nut mul oli weerema Jo walmis silmasse — Seal tungis köbin rõõmuga Mo kurwa kõrwu: „Tere sa! „Nüüd tere, armuke!“
-
Ma ollen mo armokest näinud, mo kenna armo ma, — Oh lomus, kuis hüad ja laulad, Kuis hiilgad ja öitsed sa! Miks, taewas, ni selgelt sa sinnad? Kust, päike, sa illo töid? Mo Tio silmist kumbgi Wist omma läiget jöid! Miks körre peal ni lahkelt Õis, püad naerataa'? Oh, ammo ni öitsew polle, Kui temma näggo, sa! Ja heal tal paljo armsam, Kui löo, sul pilwedes, Kui tassakest' mull' ütleb: „Ma pean sind süddames.“ Mind terretab keik rahwas, Ni lahkelt nikkutab, Kui tahhaksid keik öölda: „Sinno ön meid römustab.“ Mo südda öiskab ja laulab Kui lind seal oksa peal Ja sedda teeb mo pöues Keik armo ja önne heal!
-
Ma seisan kassepu warjul – Üks üksik lehheke Ta ladwalt närtsides langeb – Ja öues on kewwade. Miks, südda, ni waljult tuksud? Wait, wait, ärra wärrise! Nad leinalaulo sull' laulwad – Ja öues on kewwade.
-
Lenda lõo, lenda linno Ülle metsa päwa, ööd! Sõnna armokessel' kanna, Kes ni kaugel kõnnib teed: Ütle, kuis ni kangelt koormab Murre süddant, hinge mul; Rägi, et ma rahho leia Ööd ei päwa kussagil. Lenda lõo, lenda linno Ülle järwe, ülle ma! Ütle, et kui kaua wibib, Surmale saan langema. Haua künkal rohhokõrsi Taew wihm siis nisutab — Haua kõrwalt sinno laulul Peig mind muido terretab!