Üle heliseva luiteliiva keerleb kajakate legendaarne lend. Üle virvendava, valge liiva matkan ma, käekõrval väike vend. Vahupärleid ritta lükib meri, hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir. Lainte rütmi kajastab mu veri, igas libles tuikav päiksekiir. Tunnid helepalgsed pikka kaovad, pikka läände lookleb raugust õhkuv rand. Vennakesel silmad kinni vaovad, käies väsinuks jääb väike kand. Aga kõrgelt nägematu käsi hoiab hellana meid kangastuval teel. Astu, vennakene, ära väsi, rõõmsad ended ootavad meid eel. Näed neid sinirünkaid mere taga, sinna manitses meid ükskord isa hääl. Pilved vestlevad sääl jumalaga, kuldne valgus luilab nende pääl. Tule, tule! Üle valge neeme, läbi helge päeva virvendab me rand. Sinna kaome, rinnas kuldne seeme, igavese päikse võrsuv and.
Südamlikud ja kaunid luuletused
-
-
Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu. Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu. Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid, noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid. Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad. Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad ja rehelävel külapoisid, paberossid suus. Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus. Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid, täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid. Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee. Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee. Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit. Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.
-
Vanadus ehk sinust mööda,
lähebki vist ringiga.
Jälle aasta läinud,
saabun sinu juurde kingiga.
Oled endiselt nii pai,
särab rõõmust silm.
Kallistuste saatel aina
õnnitlen ma sind.