Üks paigake siin ilmas on. Kus warjul truus, arm ja ön; Kõik mis ni arw siin ilma peal, On peljopaika leidnud seal. Kas emmasüdda tunned sa? Ni õrn, ni kindel! Muutmatta Ta sinno rõmust rõmo nääb, So õnnetussest ossa saab! Kui innimeste likuwad Au, kitust, sõbrust tunda saad, Kui kõik sind põlg'wad, wihkawad, Kui usk ja arm sust langewad — Siis emmasüdda ilmsiks lääb! Siis weel üks paik sull' üllejääb Kus nutta julged iggal a'al: Tru, kindla emmarinna naal! Mönd' kallist südda kautsin, Mis järrel' nuttes leinasin, Aeg andis teist mull' taggasi: Ei emmasüddant – ialgi!
-
-
Kui päwa kärra aega Ei ann'd sull' palwele, Siis asto pimme's õue Ja wata üllesse: Waat, waggusi nad hiilg'wad Ja waatwad üllewelt, Sind terratawad tähhed Kui Issa silmad sealt. Ni päwad, kuud, ni aastad Neid näggid üllewel, Ni päwad, kuud ja aastad Neid näwad hiilgwad weel. Kuis annab se sull' jõudo, Kui ühhes silmaga Sa tähtis taewa pole Wõid süddant üllenda'! Se kässi, kes neid seadis, Et korra möda nad Kõrg' taewa lautussel Seal lendwad, pirawad: Se wäggew kässi hoiab Ka mind siin mulla peal; – Tal kuulda ingli kannel – Ja pessas linno heal. Ma tean: ta – kas päwal Mind kärra kurwastab – Kord waikset õhtorahho Mull' koddo walmistab. Ja rindus süddant tassa Heal püab waigista': „Hing, kannata ja ota – „Sa pörad koeo ka!“
-
Ta jälle kewwadine illo koob Ja murred peitwad end' kui tuisk ja pöhk; Ta jälle pissarast ja päwast loob Mailma ueks taewa armoöhk. Ja ladwa, mis end' taewa pole töstnud, Ta seisab lotuss' rides nurme peal, Ja linnuk'sel, mis kaua waikne seisnud, Tal jälle hüab helle tännoheal! Kas olgo ränk ka talwe külm ja waewad, Noor suwweöhk keik murred unnustab; Mo südda, on kui nurme rohhopösad: Noor päike nored öied öitsetab. Ja tungib ka mo öiskamisse sekka Weel süggaw ohkaminne sallaja — Eks siis ka läbbi kewwadise öhha Kord kahhoemma laulo kule sa?
-
Lenda lõo, lenda linno Ülle metsa päwa, ööd! Sõnna armokessel' kanna, Kes ni kaugel kõnnib teed: Ütle, kuis ni kangelt koormab Murre süddant, hinge mul; Rägi, et ma rahho leia Ööd ei päwa kussagil. Lenda lõo, lenda linno Ülle järwe, ülle ma! Ütle, et kui kaua wibib, Surmale saan langema. Haua künkal rohhokõrsi Taew wihm siis nisutab — Haua kõrwalt sinno laulul Peig mind muido terretab!
-
Ma seisan kassepu warjul – Üks üksik lehheke Ta ladwalt närtsides langeb – Ja öues on kewwade. Miks, südda, ni waljult tuksud? Wait, wait, ärra wärrise! Nad leinalaulo sull' laulwad – Ja öues on kewwade.
-
Ma ollen mo armokest näinud, mo kenna armo ma, — Oh lomus, kuis hüad ja laulad, Kuis hiilgad ja öitsed sa! Miks, taewas, ni selgelt sa sinnad? Kust, päike, sa illo töid? Mo Tio silmist kumbgi Wist omma läiget jöid! Miks körre peal ni lahkelt Õis, püad naerataa'? Oh, ammo ni öitsew polle, Kui temma näggo, sa! Ja heal tal paljo armsam, Kui löo, sul pilwedes, Kui tassakest' mull' ütleb: „Ma pean sind süddames.“ Mind terretab keik rahwas, Ni lahkelt nikkutab, Kui tahhaksid keik öölda: „Sinno ön meid römustab.“ Mo südda öiskab ja laulab Kui lind seal oksa peal Ja sedda teeb mo pöues Keik armo ja önne heal!
-
„Oh räägi, lind puuoksal: kas „Peig tuleb tagasi?“ Ma lendan üle metsa, maa, Kül suwe wirk on kaduma — Arm muudab peagi. „Mull' wasta, jõgi: peiuke, „Kas tuleb koeu ta?“ Laen laenet aeab meresse, Pääw aeab pääwa — arwage Wõib armu uskuda. „Sa rohukõrs maapinna peal, „Kas ümber pöörab ta?“ Mind tuulewägi laeneta, Pea üless', ala wintsutab – Aeg teeb ni armuga. Ja nut mul oli weerema Jo walmis silmasse — Seal tungis köbin rõõmuga Mo kurwa kõrwu: „Tere sa! „Nüüd tere, armuke!“
-
Ei ma jöua ial meelest Seda tundi unusta'. Mil sind, neiu, minu õnne, Esimist kord' nägin ma. Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid Kellad püha koeale, Nagu rahu kuulutada Tahaks kõige ilmale. Pühapääwa päike hiilgas Kõik'wais rohukõrredes, Waga kirikule käia Hulka lahkelt teretas. Nende keskel käis üks neiu. Käisid sina, armuke, Waga näust paistsid mulle Sini silmad südame. Ei ma tea, mis on rääkind Õpetaja kantsli peal — Pidin ikka jälle waatma Sinu armast nägu seal. Pääwa, ööse nüüd mul kau Sinu kuju silma eest: Pühapääwa kellad wiinud Kõik mo rahu südamest!
-
Kewadine öhk on jälle ärkand! Mis nii kaua talwe waipas hingand Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab. Noored lootused ja noored laulud! Waene süda — unusta kõik koormad, Looda aga! Kõik nüüd paraneb! Ellast' päik'se terad teretawad Lille nupusid — need õitsel' lööwad; Laulu löo ülesäratab. Mägede peal', oru pohja tung'wad Laul ja päike – unusta kõik koormad, Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb! Taewa anned; päike, öhud, healed, Kõik sind kosutada, süda, püüdwad, Terwist anda sull' kõik igatseb. Lase sisse uue elu terad, Unusta kõik wanad wermed, koormad! Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!
-
Argselt astub sinu ette, Eestirahwas, isama, Laulik; usaldab so kätte Lauloannet pakuda. Mis on widewikul hüüdnud Õhto eesti linnuke: Eesti kõrw on kuulnud, pannud Eesti käsi ülesse. Palub: lahkelt wastu wõta Nõdra keele sõnakest! Truuist hingest tuleb tema, Eesti meelest, südamest! Öpik, mine, leia sõbru, Emajõe linnuke! Ja mis südamest tuln'd, mingu Jälle mingu südame!