Kohiseb metsade koor, Sahiseb rukis noor; Päike, kodune ilu! Kudas nii armas su käik, Kudas nii lõbus su läik, Päike, me kullake, ilu! Kõlinad õhkude hoos, Helinad wete woos: Päike, kodune sära! Armas su walguse käik, Lõbus, kus osaks su läik, Päike, me kullake, sära! Walguse mängus eks sa, Süda, ka uueks saa, Waimus ilusam päike! Tuhat kord kaunim on siis Looduse kodune wiis, Waimus kui paistab sul päike!
-
-
Koit mul' rinda raius õhetava haava. Üle laante laius vere aurav laava. Milleks nüüd veel toita hinges unejätteid, kui võiks meistki loita võimsaid valguslätteid? Ei meid enam püüa Käsk, mis kivis hangub Nüüd meil antud lüüa, nii et maailm vangub. Aeg nüüd kaljuvööle kannustada täkku, heita et säält ööle raudne kinnas näkku.
-
Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu. Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu. Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid, noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid. Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad. Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad ja rehelävel külapoisid, paberossid suus. Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus. Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid, täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid. Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee. Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee. Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit. Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.
-
Üle heliseva luiteliiva keerleb kajakate legendaarne lend. Üle virvendava, valge liiva matkan ma, käekõrval väike vend. Vahupärleid ritta lükib meri, hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir. Lainte rütmi kajastab mu veri, igas libles tuikav päiksekiir. Tunnid helepalgsed pikka kaovad, pikka läände lookleb raugust õhkuv rand. Vennakesel silmad kinni vaovad, käies väsinuks jääb väike kand. Aga kõrgelt nägematu käsi hoiab hellana meid kangastuval teel. Astu, vennakene, ära väsi, rõõmsad ended ootavad meid eel. Näed neid sinirünkaid mere taga, sinna manitses meid ükskord isa hääl. Pilved vestlevad sääl jumalaga, kuldne valgus luilab nende pääl. Tule, tule! Üle valge neeme, läbi helge päeva virvendab me rand. Sinna kaome, rinnas kuldne seeme, igavese päikse võrsuv and.
-
Vanadus ehk sinust mööda,
lähebki vist ringiga.
Jälle aasta läinud,
saabun sinu juurde kingiga.
Oled endiselt nii pai,
särab rõõmust silm.
Kallistuste saatel aina
õnnitlen ma sind.