Ei ma jöua ial meelest Seda tundi unusta'. Mil sind, neiu, minu õnne, Esimist kord' nägin ma. Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid Kellad püha koeale, Nagu rahu kuulutada Tahaks kõige ilmale. Pühapääwa päike hiilgas Kõik'wais rohukõrredes, Waga kirikule käia Hulka lahkelt teretas. Nende keskel käis üks neiu. Käisid sina, armuke, Waga näust paistsid mulle Sini silmad südame. Ei ma tea, mis on rääkind Õpetaja kantsli peal — Pidin ikka jälle waatma Sinu armast nägu seal. Pääwa, ööse nüüd mul kau Sinu kuju silma eest: Pühapääwa kellad wiinud Kõik mo rahu südamest!
-
-
Kewadine öhk on jälle ärkand! Mis nii kaua talwe waipas hingand Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab. Noored lootused ja noored laulud! Waene süda — unusta kõik koormad, Looda aga! Kõik nüüd paraneb! Ellast' päik'se terad teretawad Lille nupusid — need õitsel' lööwad; Laulu löo ülesäratab. Mägede peal', oru pohja tung'wad Laul ja päike – unusta kõik koormad, Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb! Taewa anned; päike, öhud, healed, Kõik sind kosutada, süda, püüdwad, Terwist anda sull' kõik igatseb. Lase sisse uue elu terad, Unusta kõik wanad wermed, koormad! Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!
-
Argselt astub sinu ette, Eestirahwas, isama, Laulik; usaldab so kätte Lauloannet pakuda. Mis on widewikul hüüdnud Õhto eesti linnuke: Eesti kõrw on kuulnud, pannud Eesti käsi ülesse. Palub: lahkelt wastu wõta Nõdra keele sõnakest! Truuist hingest tuleb tema, Eesti meelest, südamest! Öpik, mine, leia sõbru, Emajõe linnuke! Ja mis südamest tuln'd, mingu Jälle mingu südame!
-
Kohiseb metsade koor, Sahiseb rukis noor; Päike, kodune ilu! Kudas nii armas su käik, Kudas nii lõbus su läik, Päike, me kullake, ilu! Kõlinad õhkude hoos, Helinad wete woos: Päike, kodune sära! Armas su walguse käik, Lõbus, kus osaks su läik, Päike, me kullake, sära! Walguse mängus eks sa, Süda, ka uueks saa, Waimus ilusam päike! Tuhat kord kaunim on siis Looduse kodune wiis, Waimus kui paistab sul päike!
-
Koit mul' rinda raius õhetava haava. Üle laante laius vere aurav laava. Milleks nüüd veel toita hinges unejätteid, kui võiks meistki loita võimsaid valguslätteid? Ei meid enam püüa Käsk, mis kivis hangub Nüüd meil antud lüüa, nii et maailm vangub. Aeg nüüd kaljuvööle kannustada täkku, heita et säält ööle raudne kinnas näkku.
-
Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu. Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu. Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid, noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid. Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad. Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad ja rehelävel külapoisid, paberossid suus. Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus. Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid, täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid. Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee. Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee. Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit. Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.
-
Üle heliseva luiteliiva keerleb kajakate legendaarne lend. Üle virvendava, valge liiva matkan ma, käekõrval väike vend. Vahupärleid ritta lükib meri, hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir. Lainte rütmi kajastab mu veri, igas libles tuikav päiksekiir. Tunnid helepalgsed pikka kaovad, pikka läände lookleb raugust õhkuv rand. Vennakesel silmad kinni vaovad, käies väsinuks jääb väike kand. Aga kõrgelt nägematu käsi hoiab hellana meid kangastuval teel. Astu, vennakene, ära väsi, rõõmsad ended ootavad meid eel. Näed neid sinirünkaid mere taga, sinna manitses meid ükskord isa hääl. Pilved vestlevad sääl jumalaga, kuldne valgus luilab nende pääl. Tule, tule! Üle valge neeme, läbi helge päeva virvendab me rand. Sinna kaome, rinnas kuldne seeme, igavese päikse võrsuv and.
-
Vanadus ehk sinust mööda,
lähebki vist ringiga.
Jälle aasta läinud,
saabun sinu juurde kingiga.
Oled endiselt nii pai,
särab rõõmust silm.
Kallistuste saatel aina
õnnitlen ma sind.