Waikselt sinno haual seisan,
Kalewipoeg, alla watan
Kaugel' taewa pirine –
Mõtted tõuswad nago pilwed
Süddames, kui tuulest aetud
Lend'wad möda kireste.
Aasta tuhhanded on läinud,
Tulnud; tuul ja päike teinud
Tööd so pinnal, Eestima:
Mõnda kül nad mahhamatnud,
Kül, oh kül meil' siiski jätnud
Muistset meele tulleta'!
Wannemuine, laulo-jummal,
Sinno laulolehkaw kannel
Hellises siin põhja peal!
Siin kus, Kalew, sinno lapsed,
Kanged Eestikännu wössad
Käisid, kostis temma heal.
Lind ja pu ja metsalomad –
Neil kõik ollid laulohealed,
Sõnnad suus neil ellamas.
Õnnest räkisid ja rahhust,
Kewwade ja talwe rõmust,
Priuss'ellust issamaas.
Kula – pohja tuled hüüdwad,
Õhto willud willistawad,
Hommiko külm kähhises!
Mõeka nään ja legid tõuswad,
Kiwwimürid üllendawad,
Lang'wad aastad' aegades.
Sõdda pikkas werrerides
Sõidab tulleratta wankris
Sinno pinnal, Eestima!
Temma sammul haigus astub,
Orjapõlli kütkeid tõstab
Ristilödud kujuga.
Kalew, sinno haua pinnal
Tõuswad mürid ristiussul', —
Laulojummal, loja lääd!
Sinno lapsed lõga kandwad,
Waenlaste ees kummardawad,
Werd ja häbbi nuttawad!
Õigus, kus so koddo jänud?
Silmaweega selga pöörnud
Ollid sa mo issamal'.
Piits ja werri wallitsesid!
Orjaleiba nuttes murdsid
Eestirahwas Eestimaal.
Armo Issand, kelle nimmet
Innimeste teggud püüdnud
Teota', ta hallastas!
Ühte inglit satis temma
Üllewelt, se armus kässa
Sinno ülle lautas.
Aeg, ta tassasemaks teinud
Wallo, wermeid parrandanud,
Priust tonud taggase, –
Waimo ümbert waip on langend',
Seaduss' tulli leki lönud, –
Eks nüüd laula rõmule? –
Puud ja õilmed katwad põhja,
Kus kord tulli Eesti külla,
Maad ja perret häwwitas;
Willi õitseb surno pöllal;
Werretilgaist niiske mullal
Hiilgab punnamasikas;
Lind ja lehhed, Emmajõggi!
Hea, kurri, arm ja wäggi:
Sest kõik keel teil kõnneleb;
Weel teil laulu suus ja sõnne, –
Agga tassa, tassa kõnne
Hüab, – öset armastab!
Eestima, mis weel sull' antud
Üllewelt, sull' peale pantud:
Kes kõik teaks üttelda!?
– Kõrged pilwed ruttu käiwad,
Warremedes linnud hüüdwad –
Wait ja mõttes seisan ma...