Kewadine öhk on jälle ärkand! Mis nii kaua talwe waipas hingand Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab. Noored lootused ja noored laulud! Waene süda — unusta kõik koormad, Looda aga! Kõik nüüd paraneb! Ellast' päik'se terad teretawad Lille nupusid — need õitsel' lööwad; Laulu löo ülesäratab. Mägede peal', oru pohja tung'wad Laul ja päike – unusta kõik koormad, Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb! Taewa anned; päike, öhud, healed, Kõik sind kosutada, süda, püüdwad, Terwist anda sull' kõik igatseb. Lase sisse uue elu terad, Unusta kõik wanad wermed, koormad! Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!
kevade
-
-
Ma seisan kassepu warjul – Üks üksik lehheke Ta ladwalt närtsides langeb – Ja öues on kewwade. Miks, südda, ni waljult tuksud? Wait, wait, ärra wärrise! Nad leinalaulo sull' laulwad – Ja öues on kewwade.
-
So riik on lõpnud, ränge talwe! Oh terre, terre kewwade! Puoksake ta paisub mahlast Ja laulud täitwad süddame! Nüüd rohhelisses rides kõnnib Noor lotus õits'ja waino peal Ja jälle helliseb mo kõrwo Ta immelik, ta maggus heal! Oh hing, sest heida mis sind koormab Nüüd kindlal melel hauda sa! Kui linnuk'seks weel pead end muutma Kes taewast mõedab tiwaga! Se kes wöis kibbowitsa pösalt Neid punnaõisi melita', Se sind ka raske wallo koormalt Saab nore jõule aitama! Ja olgo tee sull' ka weel pimme Ja olgo raske sinno süüd, Oh ussu: surem on ta heldus Weel surem temma armohüüd! Oh lasse, lasse süddamesse Suurt Suistepühha koito sa Ja loda! Tullelegist pead Ja Waimust uelt sündima!