Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta ni kaua kui sa saad! Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd! Oh pea hoolt, et sojaks jääb so südda, Et armastust ta hoiab, kannab teal, Ni kaua kui tal armastusses wasto Wõib tuksu mõnni teine südda weel! Ja kes ehk meelt sull' allalisseks annud – Oh mis sa wöid, tal meleheaks te! Tal igga tundi rõõmsaks püa pöörda, Oh ärra kurwasta tend ialge! Ja hoia, hoia omma keelt! Kui ruttu On lahti kurja sõnna siddemed – Oh Jummal, südda kül sul kurja mõtlend, Kuid – teine kaebades käib omma teed! Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta kui kaua ial saad! Kui pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd! Siis pölwili ta risti äre mahha Sa langed, märjad silmad kattad sa, Ei teist nad ial ennam nähha jõua – Kül surnoaea niiske rohhoga. „Oh wata üllewelt mo pissart, kedda „So haua ees nääd nutwad!“ kaebad sa; „Oh anna andeks, et sind kurwastasin, „Ei kurja jo, oh Jummal, mõtlend ma!“ Ei näe, kule ta so sõnna ennam, Ei ial terreta sind armoga, Ei ial su, mis armo sulle näitas, Sull' ütle ennam: „Andeks andsin ma!“ Kül teggi sedda ta, tõest ammo jubba! Oh agga mõnni pallaw pissaras So pärrast, sinno sõnna pärrast langes – Ja nüüd – ta maggab rahhul Issandas! Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta kui kaua ial saad! Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd!