rahu

Uus rahho

Ta jälle kewwadine illo koob
Ja murred peitwad end' kui tuisk ja pöhk;
Ta jälle pissarast ja päwast loob
Mailma ueks taewa armoöhk.
Ja ladwa, mis end' taewa pole töstnud,
Ta seisab lotuss' rides nurme peal,
Ja linnuk'sel, mis kaua waikne seisnud,
Tal jälle hüab helle tännoheal!

Kas olgo ränk ka talwe külm ja waewad,
Noor suwweöhk keik murred unnustab;
Mo südda, on kui nurme rohhopösad:
Noor päike nored öied öitsetab.
Ja tungib ka mo öiskamisse sekka
Weel süggaw ohkaminne sallaja —
Eks siis ka läbbi kewwadise öhha
Kord kahhoemma laulo kule sa?

Kui päwa kärra aega

Kui päwa kärra aega
Ei ann'd sull' palwele,
Siis asto pimme's õue
Ja wata üllesse:

Waat, waggusi nad hiilg'wad
Ja waatwad üllewelt,
Sind terratawad tähhed
Kui Issa silmad sealt.

Ni päwad, kuud, ni aastad
Neid näggid üllewel,
Ni päwad, kuud ja aastad
Neid näwad hiilgwad weel.

Kuis annab se sull' jõudo,
Kui ühhes silmaga
Sa tähtis taewa pole
Wõid süddant üllenda'!

Se kässi, kes neid seadis,
Et korra möda nad
Kõrg' taewa lautussel
Seal lendwad, pirawad:

Se wäggew kässi hoiab
Ka mind siin mulla peal; –
Tal kuulda ingli kannel –
Ja pessas linno heal.

Ma tean: ta – kas päwal
Mind kärra kurwastab –
Kord waikset õhtorahho
Mull' koddo walmistab.

Ja rindus süddant tassa
Heal püab waigista':
„Hing, kannata ja ota –
„Sa pörad koeo ka!“