Nagu magus unenägu Tine hõiske igal pool; Üle aasa ujub tasa Walge udu jahe wool. Metsa põues nagu kõne, Punga puhkemise jutt; Üle wälja, üle põllu Rõõm kui wärin, õnne nutt. Eha kumab, päike magab, Siiski kõik kui ärkwel weel, Nagu õnnis ootamine: Armas on ju ammu teel! Ja mu südant täidab sala Nagu soojus sumaja: Wõiksin läbi waikse ilma Kodu hõiskeks sulada!
rõõm
-
-
Ma seisan kassepu warjul – Üks üksik lehheke Ta ladwalt närtsides langeb – Ja öues on kewwade. Miks, südda, ni waljult tuksud? Wait, wait, ärra wärrise! Nad leinalaulo sull' laulwad – Ja öues on kewwade.
-
So riik on lõpnud, ränge talwe! Oh terre, terre kewwade! Puoksake ta paisub mahlast Ja laulud täitwad süddame! Nüüd rohhelisses rides kõnnib Noor lotus õits'ja waino peal Ja jälle helliseb mo kõrwo Ta immelik, ta maggus heal! Oh hing, sest heida mis sind koormab Nüüd kindlal melel hauda sa! Kui linnuk'seks weel pead end muutma Kes taewast mõedab tiwaga! Se kes wöis kibbowitsa pösalt Neid punnaõisi melita', Se sind ka raske wallo koormalt Saab nore jõule aitama! Ja olgo tee sull' ka weel pimme Ja olgo raske sinno süüd, Oh ussu: surem on ta heldus Weel surem temma armohüüd! Oh lasse, lasse süddamesse Suurt Suistepühha koito sa Ja loda! Tullelegist pead Ja Waimust uelt sündima!
-
Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu. Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu. Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid, noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid. Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad. Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad ja rehelävel külapoisid, paberossid suus. Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus. Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid, täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid. Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee. Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee. Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit. Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.
-
Vanadus ehk sinust mööda,
lähebki vist ringiga.
Jälle aasta läinud,
saabun sinu juurde kingiga.
Oled endiselt nii pai,
särab rõõmust silm.
Kallistuste saatel aina
õnnitlen ma sind.