Kui tiiwu ei wõta su mõtete lend, Ei tõuse kui kotkas sa üles, Ei ial siis leidnud sa walguses end, Sa uinud weel tuimuse süles; Sul koduks siis üksi weel unine muld, Ei kaswand sul rändaja keppi; Sa tõuse, sest tõusus üksi on tuld — Ei walgus wõi uduga leppi!
valgus
-
-
Koit mul' rinda raius õhetava haava. Üle laante laius vere aurav laava. Milleks nüüd veel toita hinges unejätteid, kui võiks meistki loita võimsaid valguslätteid? Ei meid enam püüa Käsk, mis kivis hangub Nüüd meil antud lüüa, nii et maailm vangub. Aeg nüüd kaljuvööle kannustada täkku, heita et säält ööle raudne kinnas näkku.