Koit mul' rinda raius õhetava haava. Üle laante laius vere aurav laava. Milleks nüüd veel toita hinges unejätteid, kui võiks meistki loita võimsaid valguslätteid? Ei meid enam püüa Käsk, mis kivis hangub Nüüd meil antud lüüa, nii et maailm vangub. Aeg nüüd kaljuvööle kannustada täkku, heita et säält ööle raudne kinnas näkku.